4.3.1 Ventilatsiooniseadmed
Ventilatsiooniseadmetena tuleb kasutada kompleksseid, standarditele vastavaid ventilatsiooniseadmeid, mis on testitud vähemalt vastavalt standarditele EVS-EN 1886 „Hoonete ventilatsioon. Ventilatsiooni keskseadmed. Mehaanilised omadused” ja EVS-EN 13053 „Hoonete ventilatsioon. Ventilatsiooni keskseadmed. Seadmed, komponendid ja sektsioonid ning omadused” ning nende kohta peab olema piisav tehniline dokumentatsioon. Seadmed peavad omama kehtivat EUROVENT sertifikaati.
Uusehitiste puhul on kompaktseadmete kasutamine lubatud kui õhuvooluhulk on kuni 250 l/s. Renoveeritavatel hoonetel tellijaga kooskõlastades on kompaktseadmete kasutamine lubatud kui õhuhulk on kuni 1000 l/s. Kõikidel teistel juhtudel kompaktseadmete kasutamine lubatud ei ole.
Ventilatsiooniseadmed koosnevad isoleeritud kestast, sissepuhke- ja väljatõmbeventilaatoritest, soojendus- või jahutuskalorifeerist, niisutus- või kuivatussektsioonist, hooldussektsioonidest, soojustagastist, sissepuhke- ja väljatõmbeõhu filtritest, vedrutagastusega ajamiga soojustatud klappidest ja juhtimisautomaatikast. Ventilatsiooniseadmed peavad omama CE-märgist ja vastama 2006/42/EC nõuetele.
Ventilatsiooniseadmete tehniliste parameetrite valikul on üheks oluliseks kriteeriumiks seadmete poolt tarbitav aastane soojus- ja elektrienergia kulu. Rootor- ja plaatsoojustagastiga ventilatsiooniagregaadid peavad vastama energiatõhususe klassile A ja vahesoojuskandjaga soojustagastiga vähemalt energiatõhususe klassiga B vastavalt EUROVENT-i juhendmaterjalile.
Ventilatsioonisüsteemi SFP
Kogu hoone ventilatsioonisüsteem tuleb projekteerida ja ehitada nii, et selle erielektritarve SFP (ingl specific fan power), ei tohi ületada soojusvahetiga mehaanilise sissepuhke-väljatõmbe korral renoveerimisel SFP≤2,0 kW/m³/s ja uuel hoonel SFP≤1,8 kW/m³/s (v.a erisüsteemid ja eriotstarbelised hooned nagu näiteks muuseumid, arhiivid jne). Kogu hoone SFP=NV, kus
N - kõikide õhujaotussüsteemide ventilaatorite käitamiseks vajalik võimsus koos kõikide kadudega (näiteks: kaod sagedusmuunduri(-te)s)
V - hoone summaarne õhuvahetuse suurus arvutuslikel koormustingimustel.
Tabel 4.1 Üksikute süsteemide SFP väärtused
|
Tingimus
|
Süsteemi SFPv väärtus (uus hoone)
|
Süsteemi SFPv väärtus (renoveerimine)
|
|
Ainult mehaaniline väljatõmme
|
≤0,6 kW/m³/s
|
≤0,8 kW/m³/s
|
|
Kui ventilatsioonisüsteemis on ainult veeküttekalorifeer
|
≤1,6 kW/m³/s.
|
≤1,8 kW/m³/s.
|
|
Mistahes konfiguratsiooniga ventilatsiooniseade, mis töötab ööpäevaringselt
|
≤1,6 kW/m³/s
|
≤1,8 kW/m³/s
|
|
Kui ventilatsioonisüsteemis on veeküttekalorifeer ja jahutuskalorifeer
|
≤1,8 kW/m³/s.
|
≤2,0 kW/m³/s.
|
|
Muutuva õhuvooluhulgaga süsteem (VAV)
|
≤1,8 kW/m³/s.
|
≤2,0 kW/m³/s.
|
|
Kui seade sisaldab kütte-, jahutus-, niisutus- ja kuivatuskalorifeere
|
≤2,3 kW/m³/s
|
≤2,5 kW/m³/s
|
|
Lühiajaliselt töötav seade (kuni 2 h ööpäevas)
|
≤2,3 kW/m³/s
|
≤2,5 kW/m³/s
|
Paigaldamise asukoht
Ventilatsiooniseade tuleb paigaldada köetavatesse ventilatsioonikambritesse. Ventilatsiooniagregaadi paigaldamine välistingimustesse on lubatud üksnes rekonstrueeritava hoone puhul, kui puudub võimalus agregaate siseruumidesse paigutada. Lahendus tuleb tellijaga kooskõlastada ning lahenduseks tuleb kasutada spetsiaalselt välispaigalduseks mõeldud agregaate. Agregaadi juhtimisautomaatika tuleb paigaldada köetavasse ruumi.
Ventilatsiooniagregaadi kest ja alusraam
Ventilatsiooniseadme kest peab vastama vähemalt klassile D2, et seade ei deformeeruks ka ventilaatori töötades suletud klappide (k.a tuleklapid) korral. Kesta tihedus peab vastama vähemalt klassile L2, soojajuhtivus klassile T3 ja külmasildade näitaja klassile TB3 (vastavalt standardile EVS-EN 1886 „Hoonete ventilatsioon. Ventilatsiooni keskseadmed. Mehaanilised omadused”). Ventilatsiooniseadmes kasutatav isolatsioon peab olema mittepõlevast materjalist.
Ventilatsiooniagregaat paigaldatakse keskkonda sobilikule, vastupidavast materjalist alusraamile, mis on varustatud reguleeritavate jalgadega. Jalgade alla paigaldatakse mürasummutavad kummipadjad. Alusraami kõrgus koos reguleeritavate jalgadega peab olema vähemalt 100 mm (RYL 2002 I osa G3200.16). Ventilatsiooniagregaat ühendatakse alusraamiga poltühendustega.
Ventilaatorid
Ventilaatorid tuleb ühendada seadme korpusega vibratsioonitõkestuspukside kaudu. Erilist tähelepanu tuleb pöörata masinate isoleerimisele hoone konstruktsioonidest. Ventilaatori käitamiseks tuleb valida vähemalt IE3 klassi kuuluv mootor.
Manomeetrite, andurite ja õhuhulgaandurite ühendamiseks vajalikud mõõteotsikud- ja osad peavad olema tehases paigaldatud. Kõik ventilaatorid peavad olema turvalülititega varustatud.
Kalorifeerid ja jahutuspatareid
Soojenduskalorifeerina tuleb kasutada veekalorifeeri. Kalorifeeri soojusväljastust reguleeritakse soojuskandja temperatuuri reguleerimisega pumbasõlmes. Tsirkulatsioonipump peab asetsema tagasivoolul. Kalorifeeri kaitsmiseks külmumise eest peab see olema varustatud spetsiaalse keermestatud külmakaitse anduri väljaviigu taskuga. Külmumisriski vähendamiseks ei tohi soojuskandja temperatuurilang kalorifeeris olla suurem kui 20°C. Soojuskandja voolutakistus peab olema kuni 25 kPa. Küttekalorifeeri mustumise kompenseerimiseks tuleb võimsuse valikul arvestada 5°C reserviga (kalorifeeri sisenev temperatuur peab olema 5°C madalam kui soojustagastist väljuv temperatuur). Antud võimsuse reservi ei arvestata küttesüsteemi soojusallika dimensioneerimisel.
Kõik ventilatsiooniseadmetes paiknevad jahutuspatareid tuleb varustada segamissõlmedega. Külmakandja voolutakistus võib olla kuni 25 kPa. Jahutuskalorifeeri võimuse reservi valikul tuleb arvestada mittetöötava soojustagastiga - kalorifeeri siseneva välisõhu parameetrid tuleb üldjuhul valida +28°C, RH=50% ning kondensaadivabade süsteemide korral +28°C, RH=60%. Jahutuspatarei valikul tuleb võtta arvesse ka kondenseerumiseks vajalik energia.
Niisutus
Eriotstarbelistele ruumidele (nt hoidlad, näitusesaalid jne) või hoonetele (arhiivid, muuseumid, teatrid jne) tuleb ette näha õhu niisutamine. Tavahoonetes tuleb kasutada passiivset niisutust ruumiõhu temperatuuri ja värske õhu koguste reguleerimisel (st perioodil, mil välisõhk on ekstreemselt kuiv, vähendada ventilatsioonisüsteemide tööaega ning piirata ruumiõhu temperatuuri). Täpsem lahendus tuleb kirjeldada ja tellijaga kokku leppida.
Niisutusseadmete paigaldamisel tuleb järgida valmistaja juhendeid. Kärgniisutid tuleb varustada tilgapüüduriga. Niisutite survestatud torustiku ja toruosade kvaliteedinõuded peavad vastama nendega ühendatud vee toitetorustikule seatud nõuetele [RYL 2002, G3150.10].
Niisutusseadmetes kasutatavad tihendusmaterjalid ei tohi siduda niiskust [RYL 2002, G3152]. Niisutite valikul tuleb arvestada niisutusvee lubatud keemilise ja bioloogilise koostisega. Kui niisutusvee keemiline koostis ületab soolade ja raua sisalduse osas lubatavaid kontsentratsioone, tuleb niisutusvett eelnevalt töödelda, et vee näitajad vastaksid tootja juhendile. Oluline on kindlustada niisutite pikaajaline töö. Niisutusvee bakterisisalduse piirväärtused on toodud standardis EVS-EN 13053:2006+A1:2011. Niisutusvee võtmisel niisutusseadme põhjavannist tuleb ette näha abinõud niisutusvee saastumise (nt bakterid) ja soolade kontsentratsiooni tõusu vältimiseks.
Aurustusniisuti (kärgniisuti) aurustuspind peab töötamisel olema üleni märg. Niisutusvõimsust reguleeritakse kastepunkt-reguleerimisega. Mikroorganismide paljunemise tõkestamiseks ei tohi vee temperatuur aurustusniisutis tõusta üle 15°C. Aurustusniisuti varustatakse ülevooluvee-, tühjendus- ja ülevooluseadmetega. Ülevooluvee kogus reguleeritakse valmistaja juhendite kohaselt ja/või lubatud vee temperatuuri alusel. Kogumisvanni tühjendusühendus varustatakse vesilukuga RYL 2002, G3151. Aurustusniisuti sektsioon ei tohi ventilatsiooniseadmes olla vahetult filtrite või mürasummuti ees (standard EVS-EN 13053:2006+A1:2011). Niisutuskanal, kuhu aurniisuti on ühendatud, peab olema valmistatud vastupidavast materjalist ning omama kondensaadi äravoolu. Aurniisuti puhul peab ventilatsiooniseadme ventilaator pärast niisuti seiskumist töötama nii kaua, kui on niisuti seiskumise järel tekkinud auru väljumiseks ventilatsiooniseadmest vaja [RYL 2002, G3152].
Filtrid
Ventilatsiooniseadme mustumise vastu tuleb kasutada filtreid. Filtrid peavad olema kas metall- või plastraamis (v.a. HEPA filtrid), olema testitud vastavalt ISO 16890 standardile ja omama EUROVENT, VTT või analoogset sertifikaati ja sertifitseeritud labori test raportit. Sissepuhkeõhu filtri klass on ePM1,5 65% (F7), vajadusel kasutatakse ePM10 40%, (G4) eelfiltrit, väljatõmbel kasutada vähemalt PM10 50% (M5) klassi filtrit. Retsirkulatsiooni süsteemis tuleb kasutada PM11 80%(F8) klassiga filtreid. Filtri pindala peab olema arvutatud järgmiselt:
õhuhulk m³/s / õhu liikumiskiirus filtri pinnal 0,1m/s = filtri pindala m²
Kõik filtrisektsioonid tuleb varustada adaptiivsete filtri diferentsiaalrõhu manomeetritega. Manomeetrite ja andurite ühendamiseks vajalikud mõõteotsikud peavad olema tehases paigaldatud. Töövõtja peab ventilatsioonitööde lõpetamisel tellijale üle andma lisaks ventilatsiooniagregaadi sees olevale filtrikomplektile ühe komplekti puhtaid filtreid.
Soojustagasti
Töö- ja õpikeskkonna ventilatsiooniseadmetes tuleb üldjuhul kasutada niiskustagastust võimaldavat sorbtsioon-rootortagastit. Võrdsete õhuhulkade korral peab hügroskoopse rootorsoojustagasti niiskusülekande kasutegur talvisel perioodil olema vähemalt 75%. Ebavõrdsete õhuhulkade korral peab niiskustagastuse kasutegur olema võrdne temperatuurikasuteguriga. Kui väljatõmme toimub ruumidest, kus eksisteerib kõrgendatud saaste ja/või terviseohtlike ainete esinemise võimalus, tuleb kasutada kas plaatsoojustagastit või vahesoojuskandjaga soojustagastit.
Rootorsoojustagastid tuleb varustada puhtakspuhumise sektoriga. Enne ja peale soojustagastit olevad sektsioonid tuleb varustada rõhumõõte otsadega, et oleks võimalik mõõta rootori sektsiooni õhuleket. Juhinduda “REHVA COVID-19 GUIDANCE“ juhendi kõige värskemast versioonist.
Soojustagastite temperatuurikasutegur peab võrdse sissepuhke- ja väljatõmbeõhu hulga korral olema:
- Vahesoojuskandja - vähemalt 68%;
- ristivoolu plaatsoojustagasti - vähemalt 73%;
- vastuvoolu plaatsoojustagasti - vähemalt 80%;
- rootorsoojustagasti - vähemalt 80%.
Antud kasutegurid on talviste olude arvestusega - piirkondlik välisõhutemperatuur vastavalt EVS 906, välisõhuniiskus Rh=90%, väljatõmbeõhu temperatuur +21°C, õhuniiskus siseruumides Rh=20%.
Suvised siseõhu parameetrid on +25°C ja Rh=40%.
Suvised välisõhuparameetrid on +28°C ja Rh=50%, kondensaadivabade süsteemide korral +28°C ja RH=60%.
Ventilatsiooniagregaadi automaatika peab hoidma soojustagasti talvisel perioodil jää- ja härmatisevaba. Härmatisest hoidumise funktsioon peab rakenduma ainult reaalse vajaduse puhul. Plaat- ja vahesoojuskandja puhul tuvastatakse see kastepunkti järgi. Plaatsoojustagasti puhul tuleb kasutada sektsioonsulatust. Soojustagasti härmatise vältimise tõttu lisanduv küttevõimsuse ja -energia vajadus võetakse küttesüsteemi arvutuses arvesse.
Kõik soojustagastid tuleb varustada rõhukadu näitavate manomeetritega (v.a väikesed süsteemid, kus õhuvooluhulk on ≤0,5 m3/s). Manomeetrite ja andurite ühendamiseks vajalikud mõõteotsikud peavad olema tehases paigaldatud. Soojustagasti automaatika peab võimaldama sujuvat soojustagastuse juhtimist, tööoleku kontrolli ja tööolekust kõrvalekalde häire väljundit. Vahesoojuskandjaga soojustagasti korral tuleb rõhuandur paigaldada kontuuri kõrgeimasse punkti.
Reguleer- ja sulgklapid
Ventilatsiooniseadme värske õhuvõtu ja väljaviske klapid peavad olema varustatud vedrutagastusega, ajamiga ja asendikontaktiga. Need tuleb paigaldada välispiirde ja seadme vahele nii, et seadme mittetöötamisel ei tungiks külm välisõhk seadmesse. Klapi soojusjuhtivustegur ≤3 W/m²K ja klapi lekke klass CEN3, klapi kesta lekkeklass C (vastavalt standardile EVS-EN 1751 „Hoonete ventilatsioon. Lõppelemendid. Klappide ja ventiilide aerodünaamiline katsetamine”). Välisõhuga kokkupuutuvate reguleerklappide labad peavad olema soojustatud.
Hooldamine
Ventilatsiooniseadme hooldust või puhastamist vajavate osade juurde pääsemiseks jäetakse kuni 800 mm sügavatesse seadmesse ligikaudu 300 mm ja sügavamate seadmete korral ligikaudu 500 mm laiused hooldussektsioonid. Hooldussektsioonid peavad olema soojustagasti ja kalorifeeri vahel, kalorifeeri ja jahutuspatarei vahel ning mõlemal pool niisutit/kuivatit. Kõik hooldussektsiooni uksed peavad olema varustatud hingede ja linkkäepidemetega (v.a väikesed ventilatsiooniseadmed, mille õhuvooluhulk on ≤0,5 m3/s). Soojustagasti-, filtri- ja ventilaatorisektsioonid peavad olema eraldi avatavad. Kõrvuti paiknevate seadmete ette hoolduspoolele peab jääma vähemalt suurema seadme laiune teenindusala.
4.3.2 Erisüsteemid (kohtväljatõmbed ja kohtväljatõmmete kompenseerimine)
Kui väljatõmbeks ei kasutata kompleksseid sissepuhke-väljatõmbeseadmeid (näiteks erisüsteemide väljatõmbed), tuleb kasutada ruumi paigaldatavaid ventilaatoreid või katuseventilaatoreid. Nendele esitatavad nõuded on samad, mis ventilatsiooniseadmetes olevatel ventilaatoritel (v.a ventilaatorid, mille tööaeg on ≤4 h ööpäevas). Ventilaatorid, mis töötavad alla 4 h ööpäevas, võivad töötada sagedusmuundurita. Kohtväljatõmmete ventilaatorid peab ühendama hoone automaatikasüsteemiga (olek, ajaline juhtimine ja häire).
Katuseventilaatori puhkeava kõrgus katusepinnast ei tohi olla madalam kui 900 mm. Samuti tuleb jälgida, et katuseventilaator ei põhjustaks lume sulamist katusel. Katuseventilaatorid peavad olema varustatud turvalülitiga (RYL 2002 I osa G3113).
4.3.3 Mürasummutid
Mürasummutid ja ventilatsioonitorustiku lahendus tuleb kavandada nii, et ventilatsioonitorustikus leviv ja/või ventilatsiooniseadmete poolt tekitatud müra ei põhjustaks teenindatavates ruumides ja seadme suhtes ümbritsevas keskkonnas lubatust suuremat mürataset ning ventilatsioonisüsteem ei halvendaks piirdekonstruktsioonide minimaalselt vajalikku mürapidavust. Kasutada võib nii toru- kui ka plaatmürasummuteid. Painduvate mürasummutite kasutamine on lubatud vaid erandkorras, tellijaga eelnevalt kooskõlastatuna - üldjuhul on painduvate mürasummutite kasutamine keelatud. Mürasummutid peavad olema testitud ja omama mürasummutuskarakteristikuid oktaavribade kaupa. Mürasummutid peavad olema valmistatud mittepõlevatest materjalidest. Ventilatsiooniseadmete mürasummutite valik ja toimivus peavad olema akustiliste arvutustega kontrollitud. Hügieeniliste puhasruumide (nt operatsiooni palat) süsteemides tuleb kasutada polüester materjalist summuteid.
4.3.4 Ventilatsioonitorustik
Ventilatsioonitorustik tuleb reeglina ehitada tsinkplekist spiraalvaltsiga ümartorudest. Vajadusel kasutatakse kandilise ristlõikega torustikku. Kasutatavate torude materjali valik, ehitus ja seina paksused peavad vastama standardile EVS 812-2 „Ehitiste tuleohutus. Osa 2: Ventilatsioonisüsteemid.” nõuetele. Painduvate ventilatsioonitorude kasutamine on lubatud vaid erandkorras, eelnevalt tellijaga kirjalikult kooskõlastades. Torustiku pikaajaliseks säilimiseks mehaanilise vigastusohuga ruumides (nt võimlad ja spordisaalid) või ka keemilise ohuga (nt ujulad) ruumides tuleb rakendada erimeetmeid.
Ventilatsioonitorustiku ühendamisel on oluline vältida detailide vigastamist. Ventilatsioonikanalite paigalpüsimine tuleb teostada tootja poolt aktsepteeritud rõhukindlate tõmbeneetide või lühendatud ja ümardatud rõhukindlate puurimisotsikuga kruvidega. Nii haru kui ka magistraaltorustiku ühendamise korral tuleb kasutada tööstuslikult toodetud tihenditega kanaliühendusi. Sadulate kasutamine on lubatud vaid põhjendatud juhtudel ja kokkuleppel tellijaga, juhul kui harukanali läbimõõt on ≤0,5 peakanali läbimõõdust. Õhukanalite üleminekul väiksemale ristlõikele, tuleks eelistada sujuvaid üleminekuid või kasutada sujuva üleminekuga samaväärse rõhukao ja omamüraga järske üleminekuid.
Pinnasesse paigaldatavad ventilatsioonitorud peavad olema tootja poolt deklareeritud vastavaks otstarbeks.
Õhukanalite isoleerimine
Ventilatsioonitorustiku isoleerimine peab tagama, et soojuskaod ei ole optimaalsest suuremad, vältida niiskuse kondenseerumist ventilatsioonikanali pinnale ning tagada tuleohutus. Isoleerimine peab vastama Soome LVI 50-10344, LVI 50-10345 või standardi EVS 860 nõuetele.
Isolatsioon teostatakse fooliumkattega mineraalvillaga, v.a šahtides, kus fooliumkate ei ole vajalik. Isolatsioon tuleb kaitsta välistingimuste või mehaaniliste vigastusohuga kohtades plekiga. Välisõhu käes (katusel, fassaadidel jne) paiknevad õhukanalid tuleb katta veetihedalt (kandilised kanalid topelt valtsimisega ja ümarkanalid sikete teel) tsinkplekiga. Kütmata kuivades ruumides olevad kanalid ei pruugi vajada ilmastikukindlat katet, kuid nad võivad vajada mehaanilist kaitset – nt kütmata pööningud. Kui kattepleki läbimõõt/küljepikkus on D<500 mm, on kattepleki paksus 0,5 mm ja kui katte läbimõõt D≥500 mm, peab kattepleki paksus olema 0,7 mm. Tsingi paksus katteplekil peab olema vähemalt 275 g/m². Katteplekkide ühendused peavad olema needitud vähemalt 7 tk/jm. Arhitektuursetest nõuetest tulenevalt võivad katteplekid olla värvilised, sellisel juhul tuleb eelistada PVC-ga kaetud tsingitud terasplekke. Heliisolatsiooni paksus õhukanalitel määratakse akustiliste arvutustega.
Õhukanalite soojusisolatsiooni paksus sõltuvalt kanalisisese ning ümbritseva õhu temperatuuride vahest.
Tabel 4.2 Õhukanalite soojustuse paksus
|
Kanali Ø(mm)
|
Soojustuse paksus mm
|
|
∆T5°C
|
∆T10°C
|
∆T20°C
|
∆T30°C
|
∆T40°C
|
∆T50°C
|
|
100
|
-
|
20
|
30
|
50
|
50
|
60
|
|
125
|
-
|
20
|
30
|
50
|
50
|
80
|
|
160
|
-
|
20
|
30
|
50
|
60
|
80
|
|
200
|
-
|
20
|
30
|
50
|
60
|
80
|
|
250
|
-
|
20
|
30
|
50
|
60
|
80
|
|
315
|
-
|
20
|
30
|
50
|
80
|
80
|
|
400
|
-
|
20
|
30
|
50
|
80
|
100
|
|
500
|
-
|
20
|
50
|
60
|
80
|
100
|
|
630
|
-
|
20
|
50
|
60
|
80
|
100
|
|
800
|
-
|
20
|
50
|
60
|
80
|
100
|
|
1000
|
-
|
20
|
50
|
80
|
100
|
120
|
|
1250
|
-
|
20
|
50
|
80
|
100
|
120
|
Jahutatud õhuga torudest ei isoleerita õhujaotajaga samas ruumis olevaid ühendustorusid kuni 6 m ulatuses. Tuletõkkeisolatsiooni paksuse valikul tuleb lähtuda kehtivatest nõuetest.
Õhukanalite kinnitamine
Ventilatsioonitorustiku kinnitused tuleb teha vastavalt standardile EVS-EN 12236 „Hoonete ventilatsioon. Ventilatsioonikanalite riputid ja toed. Nõuded tugevusele.” ja LVI 12-10370 Soome 2004.a juhendmaterjalile „Torustike ja kanalite kinnitamine” ning tootja nõuetele. Kinnituste dimensioneerimisel tuleb lisaks torustiku kaalule arvesse võtta ka muud koormused, nagu torustiku või konstruktsioonide vibratsioon ja torustiku puhastamisest tulenev koormus. Suuremõõtmeliste torustike ja kambrite puhul lisandub ka seal puhastustöid teostava inimese kaal. Ventilatsioonitorustiku kinnituste tulepüsivusaeg peab olema vähemalt sama pikk kui torustiku tulepüsivusaeg.
Tabel 4.3 Õhukanalite kinnituse nõuded
|
Kanali Ø(mm)
|
Kinnituste ja toestuste max vahemaa (m)
|
Min läbiviigu ava Ø (mm)
|
Min neetide arv kanali ja kanaliosade kinnitamisel (tk)
|
|
100
|
3
|
125
|
3
|
|
125
|
3
|
160
|
3
|
|
160
|
3
|
200
|
3
|
|
200
|
3
|
250
|
3
|
|
250
|
3
|
315
|
3
|
|
315
|
3
|
400
|
4
|
|
400
|
3
|
500
|
4
|
|
500
|
3
|
630
|
4
|
|
630
|
3
|
800
|
8
|
Vertikaalsed ventilatsioonikanalid tuleb paigaldada kinnituskonsooliga. Konsooli ja kanali vahele tuleb ette näha isolatsioonimaterjal. Kinnituskruvid ei tohi takistada ventilatsioonitorude puhastust.
Ventilatsioonisüsteemide tiheduse nõuded
Ventilatsioonitorustiku tihedusklass peab olema vähemalt ATC3 (EVS-EN 16798-3). Kui paigalduse käigus esineb tehnilisi puudujääke, peab läbi viima ventilatsioonikanalite survekatsetused vastavalt standardile SFS 4699 „Ilmastointi. Ilmastointilaitosten tiiviysvaatimukset.” Õhukanalite tihedus määratakse rõhukatsega, kus mõõdetakse lekkeõhu hulka kanalite välispinna ruutmeetri kohta.
Kui ventilatsioonisüsteem on koostatud tootesertifikaadiga kanaliosadest, võib tihedust kontrollida pisteliselt. Pistelise kontrolli ulatus on 20% väljaspool ventilatsiooniseadme ruumi olevate peakanalite pindalast. Kui õhukanalite hulgas on tootesertifikaadita detaile, suurendatakse valikkatse ulatust nende pindala võrra. Kui selliseid osi on üle 25% õhukanalite kogupinnast, tuleb mõõta kogu kanalitesüsteemi tihedust.
Juhul kui õhukanalid on täies ulatuses valmistatud ATC3-tihedusklassile vastavatest kontrollitud kvaliteediga ja katsetatud osadest, võib üht ruumi või ruumigruppi teenindava ventilatsioonisüsteemi tiheduskatse asendada paigaldusülevaatusega.
Õhukanalite tihedust peab mõõtma täies ulatuses järgmistel juhtudel:
- kui nende kaudu liigub radioaktiivseid, mürgiseid või söövitavaid gaase sisaldavat või muud tervist kahjustavat õhku
- kohtades, kus õhukanaleid ei ole võimalik ilma ehitustarindeid rikkumata hiljem remontida
- kui õhukanaleid on vigastatud
Tiheduskatse
Tiheduskatse puhul luuakse ventilaatori abil katsetatavas õhukanalis nõutud üle- või alarõhk (katserõhk). Seejärel mõõdetakse lekkeõhu hulk. Ventilatsioonisüsteemide tihedusklassid vastavad standardile EVS-EN 12237 „Ventilation for buildings-Ductwork-Strength and leakage of circular sheet metal ducts”.
4.3.5 Reguleerklapid
Reguleerklapp on vajalik õhuvahetussüsteemi seadistamiseks. Kasutada tuleb ainult testitud (reguleerimis- ja mürakarakteristikutega) IRIS-tüüpi reguleerklappe, mis on varustatud mõõtotsikutega ja mille paigaldus peab võimaldama sealt õhuhulga mõõtmise. Ümarad reguleerklapid tuleb valida sellised, mis ei ole ventilatsioonikanalite puhastamisel takistuseks. Kandiliste õhukanalite puhul tuleb kasutada kandilisi reguleerklappe. Kanalites ristlõike pindalaga üle 0,1 m2 kasutatakse mitmelabalisi reguleerklappe.
4.3.6 Tuletõkkeklapid
Kõik tuletõkestid peavad vastama Siseministri 07. aprill 2017. a määrusele nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje veevarustusele“. Kõik paigaldatud tuletõkestid peavad olema hooldatavad ja ligipääsetavad. Erihoonete tuletõkestite sidumine ja kontrollimine teostada tuleohutusautomaatikasüsteemiga. Tuletõkkeklapil peab olema kontrolli teostamiseks väljaspoolt käsitsi käepidemega avatav ja suletav klapilaba.
4.3.7 Puhastusluugid
Puhastusluuk on vajalik süsteemi pikaajaliseks toimivuseks ja selle regulaarseks puhastamiseks. Puhastusluugi suurus tuleb valida lähtuvalt standardist EN 12097:2006. Puhastusluugid tuleb paigaldada minimaalselt:
- sissepuhke- ja väljatõmbetorustikele vastavalt standardile EVS 812-2 „Ehitiste tuleohutus. Osa 2: Ventilatsioonisüsteemid“;
- tuletõkestite juurde;
- armatuuri ja seadmete juurde, kui armatuur või seade ei ole kergelt eemaldatav või selle konstruktsioon ei võimalda torustiku puhastamist läbi selle;
- püstikute ülemistesse ja alumistesse otstesse;
- õhujaotuskambritele;
- väljatõmbetorustikul sirgetele torulõikudele, kui puhastusluukide või muude puhastamist võimaldavate seadmete vahekaugus on üle 15 m. Vahekaugus võib olla pikem, kui vahepeal puuduvad puhastamist takistavad asjaolud. Sissepuhketorustikel võib puhastusluukide vaheline kaugus olla kuni 15 m.
4.3.8 Lõpuelemendid (õhujagajad, restid ja plafoonid)
Lõpuelemendid tuleb valida ja paigutada nii, et kogu viibimistsooni ulatuses on tagatud efektiivne ja nõuetekohane õhuvahetus, õhu liikumisest läbi lõpuelemendi ei teki lubatust suuremat müra, lõpuelemendid summutavad ventilatsioonitorustikust levivat müra piisavalt ja omavad piisavat reguleerimisvõimet. Juhul kui reguleerimisulatus ei ole piisav, siis tuleb enne lõppelementi paigaldada täiendav reguleeriv element.
Ventilatsioonisüsteemi lõpuelemendid tuleb valida lähtuvalt õhujoa profiilist, mis tuleb simuleerida nii kütteperioodi kui ka jahutusperioodi kohta eraldi. Projekteerija peab valikul võtma arvesse sisekujundusprojekti ja töökohtade paigutust (mööbel, erinevad dekoratiivsed elemendid jne). Sisekliima tagamiselt kriitiliste ja tüüpruumide kohta tuleb sissepuhke-lõppelemendi simulatsioon lisada projekti juurde. Õhuliikumise kiirused töötsoonis on määratud ruumikaartides.
Jahutust nõudvates ruumides tuleb põhjendatult valida sobivaim õhujahutusseade (nt aktiiv-jahutustala, ventilaatorkonvektor või kiirgusjahutus). Valik peab olema põhjendatud nii sisekliima kvaliteedi, energiatõhususe kui maksumuse osas. Valikul tuleb arvestada võimalikku tulevast ruumiplaneeringu muutmise vajadust ja võimalust.
Lõpuelemendid peavad olema testitud ja valmistatud mittepõlevatest materjalidest.
4.3.9 Kuumköögi õhuvahetus
Köögikubu ja õhutöötlus tuleb valida vastavalt köögi kasutamise funktsioonile. Suurema intensiivsusega köökide puhul tuleb kasutada erisüsteeme majandusliku otstarbekuse korral (fotokatalüütilne õhutöötlus, UV-lambid, osoonigeneraator jne).
Kuumköökides (köögiseadmete summaarne võimsus on 20 kW või enam), tuleb kasutada väljatõmbesüsteemi, mille rasvaeraldus 4µm rasvaosakese puhul on vähemalt 80%. Kuumköögi heitõhk tuleb suunata katusele, et saastunud õhu jõudmine tagasi töötsooni või läheduses paiknevate naaberhooneteni oleks minimaalne. Köögikubu järel tuleb paigaldada osoonigeneraator või põhjendatud juhul UV-filter ja väljatõmbeseadmesse PM10 50% (M5) filter. Kasutada tuleb soojustagastiga ventilatsioonisüsteemi. Kuumutusseadmete kohale jäävates kubudes peavad kasutatavad valgustid olema temperatuuritaluvusega ≥Ta40, kaitseastmega IP≥54, soovitavalt happekindel roostevaba - või alumiinium/tsink-korpusega ja mehaanilise vastupidavusega IK≥08.
Juhul, kui kasutatakse osooni generaatoreid on kohustuslik kasutada ka osooni detektoreid.
4.3.10 Õhkkardinad
Õhkkardinad tuleb valida ruumi kasutusotstarbest, kasutusajast ning ava kõrgusest ja laiusest lähtuvalt. Oluline on jälgida ka õhkkardina õhuvoolukiirust õhkkardina all oleval põrandapinnal, mis peab reeglina olema ≥3,0 m/s. Erandjuhtudel, kui tingimused ei ole täidetavad või täitmine ei ole mõistlik ja põhjendatud, tuleb nii õhuvooluhulk kui ka õhukiirus põrandapinnal tellijaga kooskõlastada.
