6.2.1 Kaugküte
Kaugkütte baasil hoonete soojusvarustus tuleb lahendada vastavalt võrguvaldaja väljastatud tehnilistele tingimustele. Kaugkütte soojussõlme projekteerimisel ja ehitamisel tuleb lähtuda Eesti Jõujaamade ja Kaugkütteühingu juhendmaterjalist „Soojussõlmed. Juhised ja eeskirjad“. Kaugkütte soojussõlme juhtautomaatika peab lähtuma punktis 6.4.1 esitatud täiendavatest nõuetest.
Soojussõlm
Soojussõlme ruumi ja soojussõlme projekteerimisel tuleb lähtuda Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu koostatud kehtivatest juhistest „Soojussõlmed. Juhised ja eeskirjad“.
Soojussõlmedes olevatele paisupaakide liinile tuleb paigaldada sulgventiil, mille käepide eemaldatakse ja paigaldatakse paisupaagi vahetusse lähedusse. Soojussõlmes tuleb vastavalt vajadusele ja hoone kasutusotstarbele ette näha järgmised küttekontuurid: radiaatorküte, ventilatsiooniküte, õhkkardinad, põrandaküte, basseiniküte, tarbevesi. Täiendavalt tuleb arvestada selgelt eristava mahuga ja funktsiooniga hoone osi. Igale kontuurile tuleb paigaldada temperatuuri- ja rõhuandurid, mis peavad olema hooneautomaatika süsteemiga liidestatud.
Soojusvaheti peab tagama soojusülekanded (vähemalt 10% üle arvutusliku küttevõimsuse) nii kütteperioodi arvutusliku temperatuuri kui ka üleminekuperioodi (murdepunkti) temperatuuri juures (v.a. sooja tarbevee soojusvaheti mis tuleb dimensioneerida lähtuvalt murdepunkti parameetritest ning mille üledimensioneerimine ei ole parema reguleeritavuse mõttes mõistlik). Projekteerija peab esitama kaks soojusvaheti väljatrükki.
Arvutuslikud rõhulangud (kPa) soojusvahetite arvutamiseks:
- Tarbevee soojusvaheti kuni 20 kPa primaarpoolel ja kuni 20 kPa sekundaarpoolel
- Küttesoojusvaheti kuni 20 kPa primaarpoolel ja kuni 20 kPa sekundaarpoolel
Soojusvahetitena tuleb kasutada plaatsoojusvaheteid (vastavalt olukorrale kas joodetud või tihenditega): tarbevee soojusvaheti plaatidega AISI316 ja kütteveel AISI 304.
Tsirkulatsioonipumpadena tuleb üldjuhul kasutada energiatõhusaid IE4 klassi kuuluvaid pumpasid. Kuiva rootoriga pumpade (inline pumbad) ja torustike vahel peavad olema vibratsiooni ja müra leevendavad lõdvikud. Tsirkulatsioonipumbad tuleb varustada võrgukaardiga.
6.2.2 Lokaalne soojusvarustus
Kaugkütte puudumisel tuleb hoone või kinnistu soojusvarustus lahendada lokaalselt. Lokaalse soojusvarustuse valikul tuleb leida optimaalne lahendus, mis võtab arvesse lahenduse varustuskindlust, keskkonnamõju, maksumust (sh investeering ja muutuvkulu) ning hoolduskulu. Eelistatud valikuks on kohalikud taastuvenergiaallikad.
Erinevate soojuspumba süsteemide korral tuleb sobiva pinnase ja krundi suuruse korral eelistada maasoojuspumbasüsteeme (horisontaalkollektor, energiapuurkaev). Kui maasoojuspumpasid ei ole võimalik kasutada, võib põhiküttena kasutada ka õhk-vesi tüüpi soojuspumpasid. Sõltuvalt soojuspumba valikust, tuleb arvestada tipukoormuse katmisega. Soojuspumpade kasutamisel tuleb eelistada võimalikult madalate pealevoolu temperatuuridega küttesüsteeme.
Vedel-, gaasi- ja tahkekütusel katlamaja
Katlamaja projekteerimisel ja ehitamisel peab arvestama nii katelde, kütusemahutite kui ka pumbasõlmede kaaluga ning nendest tuleneva vibratsiooni ja müraga. Põranda konstruktsiooniks on nn ujuvpõrand (erijuhud kooskõlastada tellijaga). Vedelkütusel katlamaja puhul peab trapp olema ühendatud kanalisatsiooniga läbi õlipüüduri.
Suuremahuliste remonttööde teostamiseks peavad katlamaja välispiirdes paiknema soojustatud kahepoolsed väravad, minimaalsete mõõtmetega 2100 (h)x1400 mm. Põlemisõhu kompenseerimiseks peab katlamajal olema õhuvõtuava, mis koosneb pulbervärvitud või kuumtsingitud välisrestist, putukavõrgust ja filtrist PM10 40% (G4). Gaasikatlamaja korral peab olema paiskpind, juhul kui see on tootja või Päästeameti poolt nõutud. Katelt ümbritseb hooldusruum: katla kohal vähemalt 1200 mm, tagaseinast ja külgedelt vähemalt 800 mm ja katla põleti ees vähemalt 1500 mm.
Katlaruumis tuleb tagada vähemalt 0,5-kordne õhuvahetus tunnis. Gaasikatlamaja projekteerimisel tuleb lähtuda ja järgida Eesti Gaasiliidu juhendeid. Eraldi tuleb tagada põletile vajalik värske õhu vooluhulk. Liigse soojuse eemaldamiseks suvel peab katlaruumi ventileerima sundventilatsiooniga ruumiõhutemperatuuri järgi. Katlamaja õhuvahetus tuleb kavandada selliselt, et välisõhu temperatuuril +25 °C ei tõuseks ruumi temperatuur üle +40 °C. Katlaruumi ventilatsiooni ei tohi siduda hoone üldventilatsiooniga.
Välitingimustes paiknev kütuseõli mahuti peab olema UV-kiirguse ja muude välismõjude (sademed, madal välisõhu temperatuur jne) eest kaitstud. Kütusemahutid peavad olema topeltkestaga (kessoonis), vältimaks võimalikku keskkonnareostust ja vastama EVS-EN 13341 nõuetele.
Katlaruumis peab olema roostevaba valamu koos sooja ja külma vee varustusega. Katlamaja juhtautomaatika peab lähtuma punktis 6.4.1 esitatud täiendavatest nõuetest.
Katla ja põleti valik
Katla vähim projekteeritud eluiga peab olema vähemalt 20 aastat. Kui katlamaja võimsus on alates 100 kW, peab katlamajas olema vähemalt kaks katelt. Valitud katlal peab olema kolm suitsukäiku.
Maagaasi katlad peavad olema kondensatsiooni tüüpi, muude energiakandjatega katlad peavad olema varustatud ökonomaiseriga. Juhul kui on kaks või enam katelt, peavad need töötama kaskaadühendusega.
Katla põletid peavad olema moduleerivad ja hapniku reguleerimisevõimalusega. Põleti võimsus peab tagama katla nominaalvõimsuse. Hakkepuidukatel tuleb arvutuslikult arvestada vähemalt 55% niiskusega puiduhakkele, pelletikatel 10% niiskusega puidupelletitele ja halupuukatel 25% niiskusega küttepuudele.
Korsten
Korsten peab vastama katla ja kütuse suitsugaasi parameetritele (temperatuur, niiskus, happelisus, tahmaosakesed, kogus jne).
Metallist korstna puhul peab nii lõõri- kui katteplekk olema happekindlast terasest AISI316. Katteplekk võib vastavalt arhitektuursele lahendusele olla pulbervärvitud.
Korstnate isolatsiooni valikul tuleb lähtuda seadusest tulenevatest nõuetest ning tootjatehase ehitus- ja paigaldusjuhenditest.
Korstnast kondensaadi eraldamine peab olema lahendatud. Korstna kinnitus, toestus ja läbiviigud peavad olema korstna valmistajatehase omad ja paigaldatud vastavalt tehase juhendile.
Mõõteriistad
Küttesõlme tuleb filtritele ja pumbasõlmedele paigaldada rõhulangude mõõtmiseks manomeetrid. Manomeetrid peavad olema varustatud manomeeterventiiliga (näidu „nullimiseks“), läbimõõduga ca 100 mm ja minimaalse täpsusklassiga 2,5. Termomeetritena tuleb kasutada kraadiklaase mõõtepiirkonnaga minimaalselt 0 °C - 120 °C. Kõik manomeetrid peavad enne paigaldust olema kalibreeritud
Katlamaja kasuteguri hindamiseks tuleb kütusemahutisse paigaldada hooneautomaatikasse ühendatud energiakandja nivoo-kulumõõturid.
6.2.3 Soojuspumbasüsteemid
Üldnõuded
Soojuspumbasüsteemi on võimalik kasutada nii kütmiseks kui ka jahutamiseks. Käesolevas osas toodud nõuded ja dimensioneerimise põhimõtted puudutavaid vaid soojuspumba kasutamist hoone kütmiseks. Sõltuvalt süsteemist ja hoonest tuleb projekteerijal hinnata ja analüüsida võimalust kasutada süsteemi ka hoone jahutamiseks. Analüüs tuleb esitada tellijale enne lõpliku otsuse langetamist. Võimalusel tuleb soojusenergiaallikatena kasutada hoone/rajatise tarindeid (puurvaiad, settebasseinid, kogumismahutid, jne) ja jahutusperioodil kasutada neid energia tagasilaadimiseks.
Paigaldatavad soojuspumbad peavad omama kas Eurovent või EHPA (Euroopa Soojuspumba Liit) väljastatud sertifikaati. Tootelehe väljatrükil peab olema esitatud kinnitatud soojuspumba SCOP ja SEER vastavalt standardile EVS-EN14511.
Suurema energiasäästu saamiseks peab soojuspumbasüsteem olema lahendatud muutuva kondenseerumistemperatuuriga. Soojuspumbasüsteemi elektritarbe ja soojusenergia või jahutusenergia mõõtmiseks tuleb paigaldada eraldi elektriarvesti. Kogu soojuspumba poolt toodetav soojusenergia mõõtmiseks tuleb kõikidele harudele (soe tarbevesi, küte, ventilatsiooniküte, basseiniküte vms) paigaldada soojusarvestid, sama nõue kehtib ka jahutuse tootmise puhul.
Keskkonna- ja ohutusnõuded
Projekteerimisel tuleb arvestada standardis EVS-EN 378-1 sätestatud ohutusnõudeid ruumi suurusele, sõltuvalt külmaine tüübist ja kogusest. Seadmete ja külmutusagensi valikul tuleb lähtuda Euroopa Liidu ja Eesti projekteerimise ja ehitamise nõuetest, et välistada välis- ja sisekeskkonna reostus kasvuhoonegaasidega. Projekteerimisel ja paigaldamisel tuleb eelistada võimalikult keskkonnasäästlikke seadmeid ja mille puhul on külmainele nõutava jahutussõlme ruumi kubatuur võimalikult väike.
Müra nõuded
Müra nõuded peavad vastama standardile EVS-EN 842 ,,Ehitiste heliisolatsiooninõuded. Kaitse müra eest“.
Maaküte
Maasoojuspumbad ammutavad hoone soojusvarustuseks vajaliku soojusenergia spetsiaalselt pinnasesse, veekogusse, puurvaia või puurkaevu paigaldatava torustiku abil, milles voolab soojuskandja (etanooli v 30% või propüleenglükooli 35% vesilahus, muude segude korral tuleb need tellijaga kooskõlastada). Soojuskandja peab sisaldama korrosioonivastaseid inhibiitoreid.
Enne maasoojuspumbasüsteemi projekteerimist tuleb peaprojekteerijal tellida pinnaseuuringud. Uuringus tuleb kirjeldada pinnase tüübid, geoloogilised paiknemised, geoloogilised iseärasused, nende minimaalne soojusmahtuvus, soojusjuhtivus ja pinnasevee tase.
Tabel 6.1 Enam levinud pinnasetüüpide soojusjuhtivused ja varjatud soojused:
|
Pinnase tüüp
|
Soojusjuhtivus λ, W/(m*k)
|
Varjatud soojus MJ/m3
|
|
Sinisavi
|
2,6
|
170,0
|
|
Saviliiv
|
2,4
|
220,0
|
|
Vesiliiv
|
2,6
|
170,0
|
|
Märg liiv
|
2,0
|
85,0
|
|
Kuiv liiv
|
0,9
|
30,0
|
|
Muda
|
2,0
|
85,0
|
|
Moreen
|
3,0
|
170,0
|
|
Huumus, muld
|
2,0
|
320,0
|
|
Paas
|
3,0
|
200,0
|
Maasoojuspumbasüsteemiga võimsuse ja energia tagamine:
- Peab tagama minimaalsest soojusenergiavajadusest 97%
- Peab tagama minimaalselt võimsusvajaduse 65%
- Välisõhutemperatuurini -10°C peab soojuspump tagama küttevõimsuse ilma lisakütteta (v.a inverteriga, mille võib dimensioneerida võimsama)
- Soojuspumba võimsusvajaduse hindamisel tuleb kasutada kõrgeima sekundaarpoole temperatuuriga standardiseeritud võimsusi (vastavalt standardile EN14511 põrandakütte puhul vastavalt 0/35 °C võimsust ja radiaatorkütte puhul 0/45 °C võimsust)
- Soojuspump peab olema võimeline tootma lisakütteta minimaalselt +60 °C küttevett. Juhul kui soojuspumbaga toodetakse sooja tarbevett, siis peab soojuspump olema võimeline tootma lisakütteta +65 °C küttevett (kompenseerimaks soojuskadusid soojusülekandel soojusvahetist soojale tarbeveele). Kui tegemist on olemasoleva hoonega, kus küttevee parameetrid on kõrgemad kui +60 °C, peab soojuspump olema samuti võimeline tootma lisakütteta minimaalselt +65 °C küttevett.
- Soojuspump peab koos lisaküttega tagama arvutuslikul välisõhutemperatuuril 100% hoone soojusenergia vajadusest ja võimsusest.
Maakollektori (pinnasekollektori) dimensioneerimine hoone kütmisel:
- Arvutuslik sisenev külmakandja keskmine minimaalne temperatuur 0 °C
- Energia ammutamine 35-55 kWh/m/aastas
- Maakollektori torustiku erivõimsus on 10-20 W/m (kuivas pinnas väiksem). Arvestades liigkuiva perioodiga, ei tohi erivõimsust võtta suuremaks kui 15 W/m.
Kui objektil kollektorkaeve ei ole ja maakontuuri torud tuuakse otse soojussõlme, siis peavad kõikidel maakontuuri torustikel olema täisavaga kuulkraan ja rotomeeter või mõõteniplitega seadeventiil.
Maasoojuspumba töötamisel ainult küttesse peab COP vastavalt standardile EVS-EN14511 temperatuuridel 0/35 °C olema minimaalselt 4,3 ja temperatuuridel 0/45 °C minimaalselt 3,5 (efektiivsuse tõendamiseks tuleb esitada Eurovent või EHPA sertifikaat). Maasoojuspumba töötamisel samaaegselt küttesse ja jahutusse maksimaalse summeeritud ITEE saavutamiseks peab soojuspumba COP vastavalt standardile EVS-EN14511 temperatuuridel 10/45 °C olema minimaalselt 4,0.
Maasoojuspumba kütte sekundaarpoolel tuleb kasutada tehases isoleeritud (Si ≥ 100 mm+PVC/plekk) akumulatsioonipaaki. Akumulatsioonipaagi suurus peab olema soojuspumba minimaalne võimsusaste korda 24. Lisaks tuleb akumulatsiooni paagi dimensioneerimisel arvesse võtta ventilatsioonisüsteemi soojusvarustuse hetkevõimsust. Akumulatsioonipaagi suurus tuleb valida raskema olukorra järgi.
Sooja tarbevee tootmiseks tuleb kasutada mahtboilerit. Mahtboileri soojusvaheti pind peab olema nii suur, et see oleks võimeline soojuspumbaga toodetud soojust vastu võtma ning kuumutama soojatarbevett temperatuurini +55 °C. Mahtboileri alumises osas või eraldiseisva kütteallikana peab olema elektriline lisaküttekeha (sooja tarbevee ülekuumutamiseks +65 °C-ni). Mahtboiler peab olema tehases isoleeritud (näiteks Si≥100 mm+PVC/plekk). Maasoojuspumbasüsteemi sekundaarpoole täitmiseks tuleb paigaldada soojussõlme mehaaniline veepehmendusseade ja elektrokeemilise korrosiooni vältimiseks tuleb kasutada inhibiitoreid.
Nõuded maakollektori torustiku kohta
Maakontuuri torustik peab vastama standardile EVS EN 12201 ja omama sõltumatu kolmanda osapoole sertifikaati. Pinnasekollektori toru peab olema sertifitseeritud 40x2,4 mm PE80 SDR17 PN8 polüetüleentoru.
Ühe maakollektori ringi pikkus ei tohi ületada 500 m. Maakollektori ringi pikkuste kohta tuleb koostada hüdraulilised arvutused ja esitada vastav tabel koos Kv-arvudega. Hüdraulilise arvutusega tuleb kontrollida kogu maakollektorsüsteemi takistust ja valida selle järgi vastavad tsirkulatsioonipumbad.
Kogu maakollektori (magistraaltorustik, kollektorkaev, maaküttekontuur, majasisene sõlm) rõhukadu ei tohi ületada 100 kPa. Kui soojuspump omab integreeritud tsirkulatsioonipumpa, tuleb lähtuda antud pumba karakteristikutest. Väliste tsirkulatsioonipumpade kasutamisel tuleb kasutada A-energiaklassi tsirkulatsioonipumpasid.
Maakontuuri torustiku täitmiseks tuleb ette näha käsi- või automaatpump koos vajalike pais- ja ülerõhuklappide ning täitemahutitega. Maakontuuri torustik peab olema varustatud rõhuanduriga, mis annab häiret hoone üldisesse hooneautomaatikasse, kui maakontuuris toimub ettenähtust suurem rõhulangemine (leke maakontuuri süsteemis).
Maakontuuri paigaldussügavus: 1m ±20 cm;
Maaküttetorude minimaalne vahekaugus: 1m ±10 cm.
Joonis 6.1 Pinnasekollektori paigutus
Pinnasekollektori läbiviigud ja ristumised teiste kommunikatsioonidega (teedel, platsidel, lumest koristatavatel pindadel) peavad olema isoleeritud ja paigaldatud kaitsehülssi.
Joonis 6.2 Maaküttekontuuri läbiviik vundamendist
Nõuded pinnasekollektori kaugustele:
- vähemalt 1 m kinnistu piirist, soovitatavalt 5 m, kui kinnistu suurus seda võimaldab
- vähemalt 1,5 m ehitistest ja hoonetest
- vähemalt 1,5 m enamikest maa-alustest torustikest (või vastavalt tehnosüsteemi kaitsevööndile)
- vähemalt 1 m kaugusel rajatistest
- 2 m väärtusliku või kaitsealuse puu, põõsa, taime võrast
Maakütte kollektorkaevu ümbruses tuleb kõik maakontuuride torud isoleerida 1,5 m ulatuses 30 mm paksuse koorikuga, EPS100 või 13 mm poorkummisolatsiooniga (veeauru difusioonikindlus µ ≥ 7000) ja katta kaitsehülsiga. 1,5 m kaugusel kaevust tuleb edasised maakütte torud isoleerida sellise kauguseni, kus maakontuuride horisontaalne vahekaugus on 1,0 m. Pinnases peab kasutama keevisliiteid, keermesliitmikke on lubatud kasutada ainult kollektorkaevudes ja hoone sisestes ühendustes. Pinnasekollektori kontuuride vooluhulgad peavad olema mõõdistatud ja passistatud.
Maaküttetorud tuleb varustada vajaliku toru- ja kaitsearmatuuriga (sh nivoo- või paisupaagiga). Tööde üleandmisel peab olema esitatud maa-ala piiride paigalduse teostusjoonis. Kõik maaküttetorud tehnoruumis tuleb isoleerida aurutõkke µ≥7000 poorkummi-isolatsiooniga ja käiguteedel, kus esineb isolatsioonikihi vigastusoht, kaitsta need täiendavalt pleki või PVC-ga.
Isoleerimata magistraaltorustiku vahekaugus pinnases:
- kuni DE 50 – 1000 mm
- DE 50 kuni DE 90 – 1500 mm
- üle DE 90 – 2000 mm
Isoleeritud magistraaltorustiku vahekaugus üksteisest kaevikus ≥ 0,5 m.
Joonis 6.3 Maakütte magistraaltoru paigaldus
Kollektorkaevud
Kollektorkaev peab olema valmistatud tehases, veekindel ja suletava kaanega varustatud. Kollektorkaevu luuk peab olema soojustatud ja läbimõõduga vähemalt 600 mm (sõltub kollektorite arvust). Tehases peab kollektorkaevu korpusele olema tehtud veelekketest 0,5 baari juures ja kollektorkaevus asuvatele torustikele ülerõhutest 3 baari (vähemalt 2 korda töörõhk) juures (katsetuse kestvus 2 tundi ja lubatud rõhulang 0,2 baari). Kõik kollektorkaevud tuleb ülestõusmise vältimiseks ankurdada roostevabade ankrutega (keskkonnaklass A2) ja roostevabast vitsadega (ASI 316) RB plaadi külge. RB plaadid tuleb kas tarnida koos mahutiga või kohapeal valada (RB keskkonnaklass XC2), RB kaal peab kahekordselt ületama pinnasevee üleslükkejõu.
Joonis 6.4 Maakütte kollektorkaevu paigaldus
Lisaks tuleb kollektortorustikele ette näha täite- ja tühjendusotsikud ning peab olema võimalik kontrollida torustikus olevat rõhku manomeetri pealt (peab olema kergesti nähtavas asukohas).
Kollektorkaevudes tuleb kõik maakontuurid varustada täisavaga kuulventiili ja rotomeetritega. Pärast kollektorkaevu paigaldamist tuleb teostada torustiku katsetus 3 baari või kahekordse töörõhu katsetusrõhu juures.
Joonis 6.5 Maaküttekaevu skeem
Energiapuurkaev
Projekteerida ja ehitada on lubatud ainult kinniseid (suletud kontuuriga) energiapuurkaevu soojuspumbasüsteeme. Puurkaevude rajamiseks tuleb projekteerijal hankida kõik vajalikud kooskõlastused ning keskkonnaload.
Soojuspumba dimensioneerimiseks vajalikud parameetrid hoone soojusvarustuse lahendamiseks:
- Sisenev külmakandja temperatuur 0 °C
- Energia ammutamine 140-170 kWh/m/aastas
- Erivõimsuse ammutamine liiva ja kruusa (kuiv) puhul kuni 20 W/m
- Erivõimsuse ammutamine veega küllastunud kivimite puhul 35-45 W/m
- Torustiku pikkuse arvutamisel ei tohi soojuspumba SPF-i võtta väiksemaks kui 3,5
Kui puuraugud paiknevad teineteisest 10-15 m kaugusel, tuleb arvestada 20% väiksema erivõimsuse ja energia ammutamisega. Kui puuraugud paiknevad teineteisest 6-9 m kaugusel, tuleb arvestada 30% väiksema erivõimsuse ja energia ammutamisega. Puurauke ei tohi rajada lähemale kui 6 m.
Puuraugu konstruktsioonis tohib kasutada vaid vastavussertifikaadi, vastavusdeklaratsiooni või vastavusmärgiga tooteid. Energiapuurkaevudel tuleb kasutada sõltuvalt puurkaevu sügavusest kas PE100 SDR 17 PN10 ringjäikusega SN17 kN/m2 musta toru 40x2,4 (kuni sügavuseni 100 jm) või PE 100 survetoru, SDR 11, PN16 ringjäikusega SN 63 kN/m2 musta toru sinise triibuga 40x3,7 (puurkaevu sügavus üle 100 jm). Torud peavad vastama standardile EN12201 ning omama kolmanda osapoole vastavat sertifikaati. U-kontuuri plasttorud peavad olema komplekteeritud ja ühendatud keevisliitmike teel tehases ja nendele peab olema lisatud vähemalt 15 kg uputusraskus.
Puuraugust välja tulevatele torudele peavad olema otsa keevitatud põlved, mis annavad õige suuna ja kõrguse torustiku ohutuks edasi paigaldamiseks soojuspumba suunas.
Joonis 6.6 Manteldatud puurauk
Soojust kandva ainena tuleb kasutada raskesti külmuvat soojuskande vedelikku (nt etanooli 30% või propüleenglükooli 35% vesilahus, muude segude korral tuleb need tellijaga kooskõlastada), mille omadused peavad vastama keskkonna nõuetele. Soojuskontuuris on keelatud kasutada etüleenglükooli ja metanooli lahuseid.
Peale soojuskandja väliskontuuri paigaldamist tuleb teha süsteemi survetest (6 bar ja 2 h). Paigaldatava maasoojussüsteemi ringlussüsteem peab olema häälestatud nii, et väliskontuuri soojuskandevedeliku survesüsteemi rõhulanguse korral süsteem seiskub.
Nõuded energiapuurkaevude kaugustele:
- 5 m kinnistu piirist, soovitatavalt 10 m, kui kinnistu suurus seda võimaldab
- 3 m hoone välispiirist
- 5 m enamikest maa-alustest torustikest (või vastavalt tehnosüsteemi kaitsevööndile)
- 20 m naaberkinnistu soojuspuuraugust
- 10 m järgmise horisontaalkontuuriga maasoojussüsteemini, soovitatavalt 20 m, kui kinnistu seda võimaldab
- 10 m hooldusalaga puurkaevuni või salvkaevuni
- 20 m naaberkinnistu puurkaevuni või salvkaevuni
- 2 m väärtusliku või kaitsealuse puu, põõsa, taime võrast
- 3 m kinnise süsteemiga soojuspuuraugu hooldusalana, mida võib käsitleda ka maasoojussüsteemi kaitsealana (peab võimaldama tehnikavahendite juurdepääsu).
Õhk-vesi
Õhk-vesi soojuspumbasüsteem
Õhk-vesi soojuspumbasüsteemiga võimsuse ja energia tagamine:
- Peab tagama soojusenergiavajadusest minimaalselt 90%
- Välisõhutemperatuurini -5 °C peab soojuspump tagama küttevõimsuse ilma lisakütteta.
- Soojuspumba võimsusvajaduse hindamisel tuleb kasutada kõrgeima sekundaarpoole temperatuuriga standardiseeritud võimsusi vastavalt standardile EN 14511 (põrandakütte puhul vastavalt 7/35 °C; 2/35 °C; -7/35 °C; -15/35 °C võimsust ja radiaatorkütte puhul 7/45 °C; 2/45 °C; -7/45 °C; -15/45 °C võimsust)
- Soojuspump peab olema võimeline tootma lisakütteta vähemalt +58 °C küttevett välisõhu temperatuuril -15 °C (kompenseerimaks soojusülekande kadusid).
- Lisakütteallikas peab tagama 100% kogu küttevõimsusest.
Kui tegemist on õhk-vesi monoplokk soojuspumpaga, siis peab välisosa ja siseosa vahel olema külmakandjavedelik (kui on ainult küttesüsteem, siis tohib kasutada etüleenglükooli 40% vesilahust, kui tegemist on ka tarbevee tootmisega, siis tuleb tervishoiu ohutuse tõttu kasutada propüleenglükool 40% või 40% etanooli vesilahust, lahused peavad olema koos inhibiitoritega) – külmumisohtlik küttekontuuri vesi ei tohi olla välisõhus. Soojuspumba ja küttesüsteemi peab eraldama soojusvahetiga. Soojusvaheti valikul tuleb lähtuda sellest, et temperatuuri langus ei ületaks +2 °C.
Õhk-vesi soojuspumba töötamisel ainult kütte eesmärgil peab soojuspumba sessoonne soojustegur (SCOP) olema vastavuses Ecodesign regulatsioonile nr. 813/2013 (nõuded alates 01.2021). Projekteeritud ja paigaldatud külmamasin peab omama kehtivat EUROVENT sertifikaati ja olema vähemalt A++ klassi energiatõhususega (erisused tuleb tellijaga kooskõlastada sh. EUROVENT sertifikaadi puudumine, mille korral peab projekteerija tõendama tellijale, seadmeväljatrükil oleva informatsiooni usaldusväärsust). SCOP arvutad vastavalt standardile EN14825. SCOP väärtus tuleb valida lähtuvalt „külma kliima“ parameetritest.
|
Küttesüsteem
|
SCOP (külm kliima) ≥
|
|
Põrandküte (35/28)
|
3,2
|
|
Radiaatorküte (55/40)
|
2,82
|
|
Soe tarbevesi
|
2
|
Õhk-vesi soojuspumba sekundaarpoole täitmiseks tuleb paigaldada soojussõlme mehaaniline veepehmendusseade ja elektrokeemilise korrosiooni vältimiseks tuleb kasutada inhibiitoreid.
Õhk-vesi soojuspumba sulatustsüklist tulenev vesi tuleb kanaliseerida hoonesse, selle võimaluse puudumisel tuleb kanaliseeritava vee eemale juhtimiseks lisada küttekaabel. Süsteemi sekundaarpoole soojuskandja vedeliku maht peab olema piisav ja tagama sulatustsüklile piisava energiavaru, väikse süsteemi korral on süsteemi mahu suurendamiseks vajalik täiendav akumulatsioonimahuti.
Õhk-õhk
Õhk-õhk tüüpi soojuspumbasüsteemi tohib kasutada ruumide kütmiseks/jahutamiseks ainult siis, kui see on tehniliselt ja majanduslikult põhjendatud (nt väikesemahulised ebaregulaarse kasutuse ja madalate sisekliimanõudmistega hooned).
Õhk-õhk tüüpi soojuspumpade korral tuleb arvestada sellega, et siseosa nimivõimsus oleks tagatud keskmisel kiirusel ja tehnosüsteemide üheaegsel töötamisel ei tohi müra ületada standardis EVS 842 toodud väärtusi. Nimetatud nõue on oluline võimsusreservi tagamiseks ja müra vältimiseks. Seade peab olema A-klassi energiatõhususega.
Kui õhk-õhk soojuspumpa kasutatakse põhikütteallikana, peab köetavates ruumides olema reservküte (nt elektriradiaatorid). Soojuspumbasüsteem peab olema võimeline tagama kütmise vähemalt minimaalse arvutusliku välisõhu temperatuurini, kusjuures välisõhu temperatuurini -7°C peab tagama COP≥2,5.
Kui õhk-õhk soojuspumbasüsteemi kasutatakse üksnes jahutamiseks (nt serveriruumid), tuleb lähtuda osades „Osa 5, Külmavarustus ja jahutus“ ja „Osa 13, Nõrkvoolu- ja serveriruumid“ toodud nõuetest. Soojuspump tuleb tarnida koos võrgukaardiga ning tuleb siduda hooneautomaatikaga.
Päikesekollektorid
Päikesesoojusenergiat tuleb kasutada eelkõige sooja tarbevee tootmiseks ja basseinikütteks. Planeerimisel ja projekteerimisel tuleb arvestada päikeseenergia sessoonse iseloomuga. Päikesepaneelide asend tuleb valida sõltuvalt toodetava energia kasutuse iseärasustest dünaamilise simulatsiooni teel ja leida seeläbi võimalikult optimaalne kaldenurk ning asend ilmakaarte ja ümbritseva keskkonna suhtes. Projektis peab olema ära lahendatud võimaliku liigenergia utiliseerimine, välistamaks süsteemi ülekuumenemist.
