4.3.1 Ventilatsiooniagregaadid
Ventilatsiooniseadmetena tuleb kasutada kompleksseid, standarditele vastavaid ventilatsiooniseadmeid, mis on testitud vähemalt vastavalt standarditele EVS-EN 1886 „Hoonete ventilatsioon. Ventilatsiooni keskseadmed. Mehaanilised omadused” ja EVS-EN 13053 „Hoonete ventilatsioon. Ventilatsiooni keskseadmed. Seadmed, komponendid ja sektsioonid ning omadused” ning nende kohta peab olema detailne tehniline dokumentatsioon. Seadmed peavad omama kehtivat EUROVENT sertifikaati või sertifitseeritud labori testraportit.
Uusehitiste puhul on kompaktseadmete kasutamine lubatud kui õhuvooluhulk on kuni 250 l/s. Renoveeritavatel hoonetel tellijaga kooskõlastades on kompaktseadmete kasutamine lubatud kui õhuhulk on kuni 1000 l/s. Kõikidel teistel juhtudel kompaktseadmete kasutamine ei ole lubatud.
Ventilatsiooniagregaadid koosnevad isoleeritud kestast, sissepuhke- ja väljatõmbeventilaatorist, küttekalorifeerist, jahutuspatareist, niisutist, kuivatist, hooldussektsioonidest, soojustagastist, sissepuhke- ja väljatõmbeõhu filtritest, vedrutagastusega ajamiga soojustatud klappidest ja juhtimisautomaatikast. Ventilatsiooniseadmed peavad omama CE-märgist vastavalt 2006/42/EC nõuetele.
Ventilatsiooniagregaadi tehniliste parameetrite valikul on üheks oluliseks kriteeriumiks seadmete poolt tarbitav aastane soojus- ja elektrienergia kulu. Rootor- ja plaatsoojustagastiga ventilatsiooniagregaadid peavad vastama energiatõhususe klassile A ja vahesoojuskandjaga soojustagastiga vähemalt energiatõhususe klassiga B vastavalt EUROVENT-i juhendmaterjalile.
Ventilatsioonisüsteemi SFP
Kogu hoone ventilatsioonisüsteem tuleb projekteerida, ehitada ja seadistada projekteeritud õhuvooluhulkadele nii, et selle erielektritarve SFP (ingl specific fan power) on soojusvahetiga mehaanilise sissepuhke-väljatõmbe korral renoveerimisel SFP≤2,0 kW/m³/s ja uuel hoonel SFP≤1,8 kW/m³/s (v.a erisüsteemid ja eriotstarbelised hooned nagu näiteks muuseumid, arhiivid jne).
Kogu hoone SFP=N/V, kus
N - kõikide õhujaotussüsteemide ventilaatorite käitamiseks vajalik võimsus koos kõikide kadudega (näiteks: kaod sagedusmuunduri(-te)s)
V - hoone summaarne õhuvahetuse suurus arvutuslikel koormustingimustel.
Kogu hoone SFP – õhuvooluhulga järgi kaalutud kogu hoone keskmine SFP
Tabel 4.1 Üksikute süsteemide SFP väärtused
|
Tingimus
|
Süsteemi SFPv väärtus (uus hoone)
|
Süsteemi SFPv väärtus (renoveerimine)
|
|
Ainult mehaaniline väljatõmme
|
≤0,6 kW/m³/s
|
≤0,8 kW/m³/s
|
|
Kui ventilatsioonisüsteemis on ainult veeküttekalorifeer
|
≤1,6 kW/m³/s.
|
≤1,8 kW/m³/s.
|
|
Mistahes konfiguratsiooniga ventilatsiooniseade, mis töötab ööpäevaringselt
|
≤1,6 kW/m³/s
|
≤1,8 kW/m³/s
|
|
Kui ventilatsioonisüsteemis on veeküttekalorifeer ja jahutuskalorifeer
|
≤1,8 kW/m³/s.
|
≤2,0 kW/m³/s.
|
|
Muutuva õhuvooluhulgaga süsteem (VAV maksimaalne arvutuslik koormus)
|
≤1,8 kW/m³/s.
|
≤2,0 kW/m³/s.
|
|
Kui seade sisaldab kütte-, jahutus-, niisutus- ja kuivatuskalorifeere
|
≤2,3 kW/m³/s
|
≤2,5 kW/m³/s
|
|
Lühiajaliselt töötav seade (kuni 2 h ööpäevas)
|
≤2,3 kW/m³/s
|
≤2,5 kW/m³/s
|
Paigaldamise asukoht
Ventilatsiooniagregaat tuleb paigaldada köetavatesse ventilatsioonikambritesse. Ventilatsiooniagregaadi paigaldamine välitingimustesse on lubatud üksnes rekonstrueeritava hoone puhul, kui puudub võimalus ventilatsiooniagregaati siseruumidesse paigutada. Lahendus tuleb tellijaga kooskõlastada ning lahenduseks tuleb kasutada spetsiaalselt välipaigalduseks mõeldud ventilatsiooniagregaati. Ventilatsiooniagregaadi juhtimisautomaatika tuleb paigaldada köetavasse ruumi.
Ventilatsiooniagregaadi kest ja alusraam
Ventilatsiooniagregaadi kest peab vastama vähemalt kesta mehaaniline jäikus klassile D2, et seade ei deformeeruks ka ventilaatori töötades suletud klappide (k.a tuleklapid) korral. Kesta tihedus peab vastama vähemalt klassile L2, soojajuhtivus klassile T3 ja külmasildade klassile TB3 (vastavalt standardile EVS-EN 1886 „Hoonete ventilatsioon. Ventilatsiooni keskseadmed. Mehaanilised omadused”). Ventilatsiooniagregaadis kasutatav isolatsioon peab olema mittepõlevast materjalist.
Ventilatsiooniagregaat paigaldatakse keskkonda sobilikule, vastupidavast materjalist alusraamile, mis on varustatud reguleeritavate jalgadega. Jalgade alla paigaldatakse mürasummutavad kummipadjad. Alusraami kõrgus koos reguleeritavate jalgadega peab olema vähemalt 100 mm (RYL 2002 I osa G3200.16). Ventilatsiooniagregaat ühendatakse alusraamiga poltühendustega.
Ventilaatorid
Ventilaatorid tuleb ühendada seadme korpusega vibratsioonitõkestuspukside kaudu. Erilist tähelepanu tuleb pöörata masinate isoleerimisele hoone konstruktsioonidest. Ventilaatori käitamiseks tuleb valida IE3 või kõrgemasse klassi kuuluv mootor.
Ventilatsiooniagregaadi manomeetrite, andurite ja õhu vooluhulgaandurite ühendamiseks vajalikud mõõteotsikud- ja osad peavad olema tehases paigaldatud. Kõik ventilaatorid peavad olema turvalülititega varustatud.
Kalorifeerid ja jahutuspatareid
Küttekalorifeerina tuleb kasutada veekalorifeeri. Kalorifeeri soojusväljastust reguleeritakse soojuskandja temperatuuri reguleerimisega pumbasõlmes. Tsirkulatsioonipump peab asetsema tagasivoolul. Kalorifeeri kaitsmiseks külmumise eest peab see olema varustatud spetsiaalse keermestatud külmakaitse anduri väljaviigu taskuga. Külmumisriski vähendamiseks ei tohi soojuskandja temperatuurilang kalorifeeris olla suurem kui 20°C. Soojuskandja voolutakistus kalorifeeris võib olla kuni 25 kPa. Küttekalorifeeri mustumise kompenseerimiseks tuleb võimsuse valikul arvestada 5°C reserviga (kalorifeeri siseneva õhu temperatuur on arvestuslikult 5°C madalam soojustagastist väljuvas temperatuurist). Võimsuse reservi ei arvestata küttesüsteemi soojusallika dimensioneerimisel.
Kõik ventilatsiooniagregaadis paiknevad jahutuspatareid tuleb varustada segamissõlmedega. Külmakandja voolutakistus jahutuspatareis võib olla kuni 25 kPa. Jahutuspatarei võimuse reservi valikul tuleb arvestada mittetöötava soojustagastiga - jahutuspatareisse siseneva õhu parameetrid on üldjuhul +28°C, RH=50% ning kondensaadivabade süsteemide korral +28°C, RH=60%. Jahutuspatarei valikul tuleb võtta arvesse ka kondenseerumiseks vabanev energia.
Niisutus
Eriotstarbelistele ruumidele (nt hoidlad, näitusesaalid jne) või hoonetele (arhiivid, muuseumid, teatrid jne) tuleb ette näha õhu niisutamine. Tavahoonetes kasutada niiskustagastusega soojustagastit.
Niisutusseadmete paigaldamisel tuleb järgida valmistaja juhendeid. Kärgniisutid tuleb varustada tilgapüüduriga. Niisutite survestatud torustiku ja toruosade kvaliteedinõuded peavad vastama nendega ühendatud vee toitetorustikule seatud nõuetele [RYL 2002, G3150.10].
Niisutusseadmetes kasutatavad tihendusmaterjalid ei tohi siduda niiskust [RYL 2002, G3152]. Niisutite valikul tuleb arvestada niisutusvee lubatud keemilise ja bioloogilise koostisega. Kui niisutusvee keemiline koostis ületab soolade ja raua sisalduse osas lubatavaid kontsentratsioone, tuleb niisutusvett eelnevalt töödelda, et vee näitajad vastaksid niisuti tootja juhistele. Oluline on kindlustada niisutite pikaajaline töö. Niisutusvee bakterisisalduse piirväärtused on toodud standardis EVS-EN 13053:2006+A1:2011. Niisutusvee võtmisel niisutusseadme põhjavannist tuleb ette näha abinõud niisutusvee saastumise (nt bakterid) ja soolade kontsentratsiooni tõusu vältimiseks.
Aurustusniisuti (kärgniisuti) aurustuspind peab töötamisel olema üleni märg. Mikroorganismide paljunemise tõkestamiseks ei tohi vee temperatuur aurustusniisutis tõusta üle 15°C. Aurustusniisuti varustatakse ülevooluvee-, tühjendus- ja ülevooluseadmetega. Ülevooluvee kogus reguleeritakse valmistaja juhendite kohaselt ja/või lubatud vee temperatuuri alusel. Kogumisvanni tühjendusühendus varustatakse vesilukuga RYL 2002, G3151. Aurustusniisuti sektsioon ei tohi ventilatsiooniseadmes olla vahetult filtrite või mürasummuti ees (standard EVS-EN 13053:2006+A1:2011).
Niisutuskanal, kuhu aurniisuti on ühendatud, peab olema valmistatud vastupidavast materjalist ning omama kondensaadi äravoolu. Aurniisuti puhul peab ventilatsiooniseadme ventilaator pärast niisuti seiskumist töötama nii kaua, kui on niisuti seiskumise järel tekkinud auru väljumiseks sissepuhkekanalist vaja [RYL 2002, G3152].
Filtrid
Ventilatsiooniagregaadi ja õhukanalite mustumise vältimiseks tuleb kasutada filtreid. Filtrid peavad olema kas metall- või plastraamis (v.a. HEPA filtrid), olema testitud vastavalt ISO 16890 standardile ja omama EUROVENT, VTT või analoogset sertifikaati ja sertifitseeritud labori testi raportit.
Sissepuhkeõhu filtri klass on vastavalt standardile EVS-EN 16798-3:2017 ePM1≥50% (vastavalt standardile EN 779-F7), vajadusel kasutatakse ePM10 <50%, (G4) eelfiltrit, väljatõmbel kasutada vähemalt PM10 ≥50% (M5) klassi filtrit. Retsirkulatsiooni süsteemis tuleb väljatõmbeõhul kasutada ePM1≥50% (vastavalt standardile EN 779-F7) klassiga filtreid. Filtri pindala peab olema arvutatud järgmiselt:
õhuhulk m³/s / õhu liikumiskiirus filtri pinnal 0,1m/s = filtri pindala m²
Kõik filtrisektsioonid tuleb varustada adaptiivsete filtri diferentsiaalrõhu manomeetritega. Manomeetrite ja andurite ühendamiseks vajalikud mõõteotsikud peavad olema tehases paigaldatud. Töövõtja peab ventilatsioonitööde lõpetamisel tellijale üle andma lisaks ventilatsiooniagregaadi sees olevale filtrikomplektile ühe komplekti puhtaid filtreid.
Soojustagasti
Töö- ja õpikeskkonna ventilatsiooniseadmetes tuleb üldjuhul kasutada niiskustagastust võimaldavat hügroskoopne-rootorsoojustagastit. Võrdsete õhuvooluhulkade korral peab hügroskoopse rootorsoojustagasti niiskusülekande kasutegur talvisel perioodil olema vähemalt 75%. Ebavõrdsete õhuvooluhulkade korral peab niiskustagastuse kasutegur olema võrdne temperatuurikasuteguriga. Kui väljatõmme toimub ruumidest, kus on kõrgendatud saaste või terviseohtlike ainete emissioon, tuleb kasutada plaat- või vahesoojuskandjaga soojustagastit.
Rootorsoojustagastid tuleb varustada puhtakspuhumise sektoriga. Enne ja peale soojustagastit olevad sektsioonid tuleb varustada rõhumõõte otsadega, et oleks võimalik mõõta rootori sektsioonides rõhku. Juhinduda “REHVA COVID-19 GUIDANCE Appendix 2 – Inspection of rotary heat exchangers to limit internal leakages” juhendi kõige värskemast versioonist.
Soojustagastite temperatuurikasutegur peab võrdse sissepuhke- ja väljatõmbeõhu vooluhulga korral olema arvutusliku talvise välisõhu temperatuuri juures:
- Vahesoojuskandja - vähemalt 68%;
- ristivoolu plaatsoojustagasti - vähemalt 73%;
- vastuvoolu plaatsoojustagasti - vähemalt 80%;
- rootorsoojustagasti - vähemalt 80%.
Antud kasutegurid on talviste olude arvestusega - piirkondlik välisõhutemperatuur vastavalt EVS 906, välisõhuniiskus Rh=90%, väljatõmbeõhu temperatuur +21°C, õhuniiskus siseruumides Rh=20%.
Suvised siseõhu parameetrid on +25°C ja Rh=40%.
Suvised välisõhuparameetrid on +28°C ja Rh=50%, kondensaadivabade süsteemide korral +28°C ja RH=60%.
Ventilatsiooniagregaadi automaatika peab hoidma soojustagasti talvisel perioodil jää- ja härmatisvaba. Härmatisest hoidumise funktsioon peab rakenduma ainult reaalse vajaduse puhul. Soojustagasti härmatise vältimise tõttu lisanduv küttevõimsuse ja -energia vajadus võetakse küttesüsteemi võimsusvajaduse arvutuses arvesse.
Kõik soojustagastid tuleb varustada rõhukadu näitavate manomeetritega (v.a süsteemid, kus õhuvooluhulk on ≤0,5 m3/s). Manomeetrite ja andurite ühendamiseks vajalikud mõõteotsikud peavad olema tehases paigaldatud. Soojustagasti automaatika peab võimaldama sujuvat soojustagastuse juhtimist, tööoleku kontrolli ja tööolekust kõrvalekalde häire väljundit.
Reguleer- ja sulgklapid
Ventilatsiooniseadme välisõhu ja heitõhu klapid peavad olema varustatud vedrutagastusega, ajamiga ja asendikontaktiga. Need tuleb paigaldada välispiirde ja ventialatsiooni agregaadi vahele nii, et agregaadi mittetöötamisel ei tungiks külm välisõhk agregaati. Klapi soojusjuhtivustegur ≤3 W/m²K ja klapi lekke klass CEN3, klapi kesta lekkeklass C (vastavalt standardile EVS-EN 1751 „Hoonete ventilatsioon. Lõppelemendid. Klappide ja ventiilide aerodünaamiline katsetamine”). Välisõhuga kokkupuutuvate sulgklappide labad peavad olema soojustatud.
Hooldamine
Ventilatsiooniagregaadi hooldust või puhastamist vajavate osade ligipääsuks jäetakse kuni 800 mm sügavusega agregaadil 300 mm ja sügavamal agregaadil 500 mm laiused hooldussektsioonid. Hooldussektsioonid peavad olema soojustagasti ja kalorifeeri vahel, kalorifeeri ja jahutuspatarei vahel ning mõlemal pool niisutit/kuivatit. Kõik hooldussektsiooni uksed peavad olema varustatud hingede ja linkkäepidemetega (v.a ventilatsiooniagregaadid, mille õhuvooluhulk on ≤0,5 m3/s). Soojustagasti-, filtri- ja ventilaatorisektsioonid peavad olema eraldi avatavad. Kõrvuti paiknevate agregaatide ette hoolduspoolele peab jääma vähemalt suurema agregaadi laiune teenindusala.
4.3.2 Erisüsteemid (kohtväljatõmbed ja kohtväljatõmmete kompenseerimine)
Kui väljatõmbeks ei kasutata kompleksseid sissepuhke-väljatõmbeseadmeid, nagu näiteks erisüsteemide väljatõmbed, tuleb kasutada kanali- või katusventilaatoreid. Nendele esitatavad nõuded on samad, mis ventilatsiooniagregaadis olevatel ventilaatoritel (v.a ventilaatorid, mille tööaeg on ≤4 h ööpäevas). Ventilaatorid, mis töötavad alla 4 h ööpäevas, võivad töötada sagedusmuundurita. Kohtväljatõmbe ventilaatori peab ühendama hoone automaatikasüsteemiga (olek, ajaline juhtimine ja häire).
Katusventilaatori puhkeava kõrgus katusepinnast ei tohi olla madalam kui 900 mm. Samuti tuleb jälgida, et katusventilaator ei põhjustaks lume sulamist katusel. Katuseventilaatorid peavad olema varustatud turvalülitiga (RYL 2002 I osa G3113).
4.3.3 Mürasummutid
Mürasummutid ja õhukanalite lahendus tuleb kavandada nii, et õhukanalis leviv või ventilatsiooniagregaadi müra ei põhjustaks teenindatavates ruumides ja agregaadi paiknemiskohas lubatust suuremat müra ning ventilatsiooni õhukanali läbiviik ei halvendaks piirdekonstruktsioonide nõutud mürapidavust. Kasutada võib nii ümaraid- kui kandilisi (plaat-)mürasummuteid. Mürasummutid peavad olema testitud ja omama mürasummutuskarakteristikuid oktaavribade kaupa. Mürasummutid peavad olema valmistatud mittepõlevatest materjalidest. Ventilatsiooniseadmete mürasummutite valik ja toimivus peavad olema akustiliste arvutustega kontrollitud. Puhasruumide (nt operatsiooni palat) ventilatsioonisüsteemides tuleb kasutada mürasummutava materjalina polüestrit.
4.3.4 Õhukanalid
Õhukanalid tuleb reeglina ehitada tsinkplekist spiraalvaltsiga ümarkanalitest. Vajadusel kasutatakse kandilise ristlõikega kanaleid. Kasutatavate õhukanalite materjali valik, ehitus ja seina paksus peavad vastama standardile EVS 812-2 „Ehitiste tuleohutus. Osa 2: Ventilatsioonisüsteemid.” nõuetele.
Painduvate ventilatsioonikanalite kasutamine on lubatud vaid erandkorras, eelnevalt tellijaga kirjalikult kooskõlastades. Õhukanalite pikaajaliseks säilimiseks mehaanilise vigastusohuga ruumides (nt võimlad ja spordisaalid) või ka keemilise ohuga (nt ujulad) ruumides tuleb rakendada erimeetmeid.
Ventilatsioonikanalite ühendamisel on oluline vältida detailide vigastamist. Ümara ristlõikega ventilatsioonikanalite ühendamine tuleb teostada tõmbeneetidega, suurima (klass D) õhutiheduse nõuete korral kasutada rõhukindlaid (pime)neete.. Sadulühenduse kasutamisel tuleb tagada kogu õhukanali süsteemis projekteeritud õhutiheduse, müra ja rõhukao (SFP) nõuded. Tuleb tagada süsteemi hoolduse võimalus. Õhukanalite üleminekul väiksemale ristlõikele eelistada sujuvaid üleminekuid.
Kandiliste õhukanalite ühendamine teostada Z- või Euro-liistuga. Ühenduslahendusel (tihend, keraamiline teip, tihendusmastiks, lükandliist, kruviklamber, polt/mutter) valikul juhinduda õhukanali tootja juhenditest, süsteemi (kriitilisemast) kasutusfunktsioonist ja ventilatsioonikanalite süsteemi vajalikust õhutihedusklassi nõuetest.
Pinnasesse paigaldatavad ventilatsioonikanalid peavad olema tootja poolt deklareeritud vastavaks otstarbeks.
Õhukanalite isoleerimine
Ventilatsioonikanali isoleerimine peab tagama, et soojuskaod ei ole optimaalsest suuremad, vältima niiskuse kondenseerumist ventilatsioonikanali pinnale ning tagama tuleohutuse. Isoleerimine peab vastama Soome LVI 50-10344, LVI 50-10345 või standardi EVS 860 nõuetele.
Isolatsioon teostatakse fooliumkattega mineraalvillaga, v.a šahtides, kus fooliumkate ei ole vajalik. Isolatsioon tuleb kaitsta välistingimustes või mehaaniliste vigastusohuga kohtades plekiga. Välisõhu käes (katusel, fassaadidel jne) paiknevad õhukanalid tuleb katta veetihedalt (kandilised kanalid topelt valtsimisega ja ümarkanalid sikete teel) tsinkplekiga. Kütmata kuivades ruumides olevad kanalid ei pruugi vajada ilmastikukindlat katet, kuid nad võivad vajada mehaanilist kaitset – nt kütmata pööningud. Kui kattepleki läbimõõt/küljepikkus on D<500 mm, on kattepleki paksus 0,5 mm. Kui kattepleki läbimõõt/küljepikkus D≥500 mm, peab kattepleki paksus olema 0,7 mm. Tsingi kogus katteplekil peab olema vähemalt 275 g/m². Katteplekkide ühendused peavad olema needitud vähemalt 7 tk/jm. Arhitektuursetest nõuetest tulenevalt võivad katteplekid olla värvilised, sellisel juhul tuleb eelistada PVC kattega tsingitud terasplekki. Heliisolatsiooni paksus õhukanalitel määratakse akustiliste arvutustega.
Õhukanalite soojusisolatsiooni paksus sõltuvalt kanalisisese ning ümbritseva keskkonna temperatuuride vahest.
Tabel 4.2 Õhukanalite soojustuse paksus
|
Kanali Ø(mm)
|
Soojustuse paksus mm
|
|
∆T5°C
|
∆T10°C
|
∆T20°C
|
∆T30°C
|
∆T40°C
|
∆T50°C
|
|
100
|
-
|
20
|
30
|
50
|
50
|
60
|
|
125
|
-
|
20
|
30
|
50
|
50
|
80
|
|
160
|
-
|
20
|
30
|
50
|
60
|
80
|
|
200
|
-
|
20
|
30
|
50
|
60
|
80
|
|
250
|
-
|
20
|
30
|
50
|
60
|
80
|
|
315
|
-
|
20
|
30
|
50
|
80
|
80
|
|
400
|
-
|
20
|
30
|
50
|
80
|
100
|
|
500
|
-
|
20
|
50
|
60
|
80
|
100
|
|
630
|
-
|
20
|
50
|
60
|
80
|
100
|
|
800
|
-
|
20
|
50
|
60
|
80
|
100
|
|
1000
|
-
|
20
|
50
|
80
|
100
|
120
|
|
1250
|
-
|
20
|
50
|
80
|
100
|
120
|
Jahutatud õhuga õhunakalit ei isoleerita õhujaotajaga samas ruumis olevaid ühenduskanaleid.
Tuletõkkeisolatsiooni paksuse valikul lähtuda kehtivatest tuleohutuse nõuetest.
Õhukanalite kinnitamine
Ventilatsioonikanali kinnitused tuleb teha vastavalt standardile EVS-EN 12236 „Hoonete ventilatsioon. Ventilatsioonikanalite riputid ja toed. Nõuded tugevusele.” ja LVI 12-10370 Soome 2004.a juhendmaterjalile „Torustike ja kanalite kinnitamine” ning tootja nõuetele. Kinnituste dimensioneerimisel tuleb lisaks kanali kaalule arvestada ka muud koormused, nagu kanalite või konstruktsioonide vibratsioon ja õhukanali puhastamisest tulenev koormus. Suuremõõtmeliste kanalite ja kambrite puhul lisandub selles puhastustöid teostava inimese kaal. Ventilatsioonikanalite kinnituste tulepüsivusaeg peab olema vähemalt sama pikk kui õhukanali tulepüsivusaeg.
Tabel 4.3 Õhukanalite kinnituse nõuded
|
Kanali Ø(mm)
|
Kinnituste ja toestuste max vahemaa (m)
|
Min läbiviigu ava Ø (mm)
|
Min neetide arv kanali ja kanaliosade kinnitamisel (tk)
|
|
100
|
3
|
125
|
3
|
|
125
|
3
|
160
|
3
|
|
160
|
3
|
200
|
3
|
|
200
|
3
|
250
|
3
|
|
250
|
3
|
315
|
3
|
|
315
|
3
|
400
|
4
|
|
400
|
3
|
500
|
4
|
|
500
|
3
|
630
|
4
|
|
630
|
3
|
800
|
8
|
Vertikaalsed ventilatsioonikanalid tuleb paigaldada kinnituskonsooliga. Konsooli ja kanali vahele tuleb ette näha isolatsioonimaterjal. Kinnituskruvid ei tohi takistada ventilatsioonikanalite puhastust.
Ventilatsioonisüsteemide õhutiheduse nõuded
Õhukanalisüsteemi õhutihedusklass peab olema vähemalt ATC3 (EVS-EN 16798-3). Kui paigalduse käigus esineb tehnilisi puudujääke, peab läbi viima ventilatsioonikanalite survekatsetused vastavalt standardile SFS 4699 „Ilmastointi. Ilmastointilaitosten tiiviysvaatimukset.” Õhukanalite õhutihedus määratakse rõhukatsega, kus mõõdetakse lekkeõhu hulka kanalite välispinna ruutmeetri kohta.
Kui ventilatsioonisüsteem on koostatud tootesertifikaadiga kanaliosadest, võib õhutihedust kontrollida pisteliselt. Pistelise kontrolli ulatus on 20% väljaspool ventilatsiooniagregaadi ruumi olevate magistraalkanalite välispinnast. Kui õhukanalite hulgas on tootesertifikaadita detaile, suurendatakse valikkatse ulatust nende välispinna võrra. Kui selliseid osi on üle 25% õhukanalite kogupinnast, tuleb mõõta kogu kanalisüsteemi õhutihedust.
Juhul kui õhukanalid on täies ulatuses valmistatud ATC3-tihedusklassile vastavatest kontrollitud kvaliteediga ja katsetatud osadest, võib üht ruumi või ruumigruppi teenindava ventilatsioonisüsteemi õhutiheduskatse asendada paigaldusülevaatusega.
Õhukanalite õhutihedust peab mõõtma täies ulatuses järgmistel juhtudel:
- kui nende kaudu liigub radioaktiivseid, mürgiseid või söövitavaid gaase sisaldavat või muud tervist kahjustavat õhku
- kui kasutatakse sadulühendusi
- kohtades, kus õhukanaleid ei ole võimalik ilma ehitustarindeid rikkumata hiljem parandada
- kui õhukanaleid on vigastatud
Õhutiheduskatse
Õhutiheduskatse puhul luuakse ventilaatori abil katsetatavas õhukanalis nõutud üle- või alarõhk (katserõhk). Seejärel mõõdetakse lekkeõhu hulk.
4.3.5 Reguleerklapid
Reguleerklapp on vajalik õhuvahetussüsteemi seadistamiseks. Kasutada tuleb ainult testitud (reguleerimis- ja mürakarakteristikutega) IRIS-tüüpi reguleerklappe, mis on varustatud mõõtotsikutega ja mille paigaldus peab võimaldama sealt õhuvooluhulga mõõtmise. Ümarad reguleerklapid tuleb valida sellised, mis ei ole ventilatsioonikanalite puhastamisel takistuseks. Kandiliste õhukanalite puhul tuleb kasutada kandilisi reguleerklappe. Kanalites ristlõike pindalaga üle 0,1 m2 kasutatakse mitmelabalisi reguleerklappe.
Energiatõhusust tõstva nõudluspõhise ventilatsioonisüsteemi (VAV-klappidega lahendus) mõistlikkust tuleb majanduslikult ja tehniliselt hinnata ning põhjendada.
4.3.6 Tuletõkkeklapid
Kõik tuletõkestid peavad vastama Siseministri 07. aprill 2017. a määrusele nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje veevarustusele“. Kõik paigaldatud tuletõkestid peavad olema hooldatavad ja ligipääsetavad. Erihoonete tuletõkestite sidumine ja kontrollimine teostada tuleohutusautomaatikasüsteemiga. Tuletõkkeklapil peab olema kontrolli teostamiseks väljas käsitsi käepidemega avatav ja suletav klapilaba.
4.3.7 Puhastusluugid
Puhastusluuk on vajalik süsteemi regulaarseks puhastamiseks. Puhastusluugi suurus tuleb valida lähtuvalt standardist EN 12097:2006. Puhastusluugid tuleb paigaldada minimaalselt:
- sissepuhke- ja väljatõmbekanlile vastavalt standardile EVS 812-2 „Ehitiste tuleohutus. Osa 2: Ventilatsioonisüsteemid“;
- tuletõkestite juurde;
- armatuuri ja seadmete juurde, kui armatuur või seade ei ole kergelt eemaldatav või selle konstruktsioon ei võimalda kanalite puhastamist läbi selle;
- püstikute ülemistesse ja alumistesse otstesse;
- väljatõmbekanali sirgetele lõikudele, kui puhastusluukide või muude puhastamist võimaldavate seadmete vahekaugus on üle 15 m. Sissepuhkekanalil võib puhastusluukide vaheline kaugus olla kuni 15 m. Vahekaugus võib olla pikem, kui vahepeal puuduvad puhastamist takistavad elemendid.
4.3.8 Lõppelemendid (õhujaotajad, restid ja plafoonid)
Lõppelemendid tuleb valida ja paigutada nii, et viibimistsooni ulatuses on tagatud efektiivne ja nõuetekohane õhuvahetus, õhu liikumisest läbi lõppelemendi ei teki lubatust suuremat müra, lõppelemendid summutavad ventilatsioonikanalis levivat müra ja omavad vajalikku reguleerimisvõimet. Ebapiisava reguleerimisulatuse tuleb enne lõppelementi paigaldada täiendav reguleerklapp.
Ventilatsioonisüsteemi lõppelement tuleb valida lähtuvalt õhujoa profiilist (õhuvoolu kujundist), mida tuleb simuleerida nii kütte- kui jahutusperioodi kohta. Projekteerija peab valikul võtma arvesse sisekujundusprojekti ja töökohtade paigutust (mööbel, erinevad dekoratiivsed elemendid jne). Sisekliima tagamiselt kriitiliste ja tüüpruumide kohta tuleb sissepuhke-lõppelemendi simulatsiooni graafiline representatsioon (2-D või 3-D joonis) lisada projekti. Õhuvoolu lubatud kiirused viibimistsoonis on määratud ruumikaartides..
Jahutust nõudvates ruumides tuleb põhjendatult valida sobivaim õhujahutusseade (nt aktiiv-jahutustala, ventilaatorkonvektor või kiirgusjahutus). Valik peab olema põhjendatud nii sisekliima kvaliteedi, energiatõhususe kui maksumuse osas. Valikul tuleb arvestada võimalikku tulevast ruumiplaneeringu muutmise vajadust ja võimalust.
Lõppelemendid peavad olema testitud ja valmistatud mittepõlevatest materjalidest.
4.3.9 Professionaalse köögi õhuvahetus
Köögikubu ja vastava ventilatsioonisüsteemi õhutöötlus tuleb valida vastavalt köögi tehnoloogiale. Suurema intensiivsusega köökide puhul tuleb kasutada erisüsteeme (fotokatalüütilne õhutöötlus, UV-lambid, osoonigeneraator jne).
Suurköökides (köögiseadmete summaarne võimsus on 20 kW või enam), tuleb kasutada väljatõmbesüsteemi, mille rasvaeraldus 4µm rasvaosakese puhul on vähemalt 80%. Kuumköögi heitõhk tuleb suunata katusele, et saastunud õhu jõudmine tagasi viibimistsoon või läheduses paiknevate naaberhooneteni oleks minimaalne. Köögikubu järel tuleb paigaldada osoonigeneraator või põhjendatud juhul UV-lambid ja väljatõmbeseadmesse PM10 50% (M5) filter. Kasutada tuleb soojustagastiga ventilatsioonisüsteemi. Kuumutusseadmete kohale jäävates kubudes peavad kasutatavad valgustid olema temperatuuritaluvusega Ta ≥40, kaitseastmega IP≥54, soovitavalt happekindel roostevaba - või alumiinium/tsink-korpusega ja mehaanilise vastupidavusega IK≥08.
Kui kasutatakse osoonisurvegeneraatoreid on kohustuslik kasutada ruumis osooni detektoreid.
4.3.10 Õhkkardinad
Õhkkardinad tuleb valida ruumi kasutusotstarbest ning ava kõrgusest ja laiusest lähtuvalt. Oluline on jälgida õhkkardina õhuvoolukiirust õhkkardina all oleval põrandapinnal, mis peab reeglina olema ≥3,0 m/s. Erandjuhtudel, kui tingimused ei ole täidetavad või täitmine ei ole mõistlik ja põhjendatud, tuleb nii õhuvooluhulk kui ka õhukiirus põrandapinnal tellijaga kooskõlastada.
